Sibulasupp

ma panen selle supi siia kirja selle ja ainult selle pärast, et ma seda kangesti armastan. ja et oleks silma all ja sagedamini meelde tuleks, et võiks teha. no aga ei tee ju – mis sest, et see on nii lihtne. mis sest, et sibulaid on kodus pea kevadeni lademes. mis sest, et…. noh, ja päevavalgus oli ka, eksole;) supp läheb eriti hästi peale siis, kui on haigus majas, selline korralik puuslak. 

Kahele:

• 3 suuremat sibulat
• praadimiseks õli või võid
• 1 puljongikuubik (kui pole võtta varem valmiskeedetud puljongit. vahel sügavas on. haigena eriti ei keeda)
• u 0.6 dl vett
• sorts sherryt (selle puudumisel calvadost;)
• soola, pipart (vastavalt puljongi kangusele)
• paar kriipsu muskaatpähklit
• 3 viilu saia, tükeldet
• maitsekamat juustu, riivituna (ideaalis Gruyere, aga iga muu ajab ka asja ära)

koori ja viiluta sibulad. kuumuta pann ja sellel õli. prae sibulad kuldpruuniks (ettevaatust, ei ole vaja üle praadida. aga mitte ka alla;). tõsta potti, vala peale puljong/vesi, ja/või lisa puljongikuubik. hauta, kuniks sibulad pehmed ja supi lõhnast aru saada, et valmis. samal ajal tükelda sai, rösti pannil krõbedaks, raputa üle riivitud juustuga ja lase sel kaane all sulada. pane supp kaussidesse ja jaota saiatükid portsude vahel. naudi… isegi praegu võtaks kausikese…