Tatraküpsised

Mõnikord hakkan ise ka mõtlema. Et mida nii kuradima olulist meil õigupoolest kogu aeg teha on, et üksteise jaoks nii vähe aega on. Pole aega kokku saada. Pole aega üksteist ära kuulata. Päriselt kuulata. Päriselt mõista. Viisil, mis tõepoolest tungiks igapäevatühisusest sügavama sisuni.
See, et on kiire, kujutab endast muidugi ka mugavat, viisakat ja alati aktsepteeritavat vabandust juhuks, kui kõnealused inimesed prioriteetide nimekirjas parajasti mingitel madalamatel positsioonil paiknevad, seda vaevalt saab keegi täielikult eitada.
Aga jättes selle variandi kõrvale, siis ega üldiselt pole ka oluliste inimeste jaoks aega, kui just mõnesse värskelt armunud ei olda. Ise jätame end ilma sisulisest suhtlusest, sellest, mis toidab hinge ning annab jõudu ja julgust. Ja pärast ei saa aru, kus tuleb see ärevus ja ärrituvus. Nimelt sealt see tulebki. Puudutuse puudusest.

Suur osa inimeste erinevatest kompensatsioonimehhanismidest on kõige enam seotud tõeliste lähedaste suhete, mõistva peegelduse ja turvalise toetuse puudusega, aga paraku pakub selle aseaineks leitu vaid lühiajalist ja/või pealiskaudset rahuldust. Asendusi leida on tänapäeval lihtsam kui kunagi varem, aga on hoopis iseasi, kas need ka varasemast mõjusamad on, sest küllap ikka üks asendab teist ajuti, kuid päriselt mitte iial.

Ka uusvaimsete praktikate lai levik näitab, et inimesed otsivad tuge, samas toidavad individualismiajastu eneseabiõpikud teooriat, et tuleb üksi hakkama saada. Sinu õnn tuleb ainult su enda seest, välisel pole tähtsust, armasta ennast, siis armastavad sind teised, sa saad ise endale anda kõike, mida sa teistelt ootad jne.
Tõsi, oma õnne teist inimest vastutavaks teha ei saa, nagu ei vastuta ka sina teise inimese õnne, õnnetuse, halva tuju või depressiooni eest, aga puhta kullana ei tasu noid avaldusi küll võtta, sest nii jäädki endalt küsima, et miks siis sina justkui ei saa, kui see kõik nii õige on. Hakkama päris üksi. Ilma igatsuseta inimlike, lähedaste suhete järele. Ilma soovita olla aktsepteeritud, mõistetud, kuulatud. Isegi kui sa seda endale enam teadlikult ei tunnista.

Ma ütleks, et ärge parem püüdkegi end veenda, et inimene on saar, täiesti omaette, mitte tükk mandrist, osa maismaast. Kallistada iseennast ei ole kunagi sama mis armastatud inimese kallistus, samuti nagu teevad lähedase inimese kriitika ja ükskõiksus haiget ka siis, kui sa üldiselt endaga heas läbisaamises oled.
Edukuse glorifitseerimise ja enesemüümise aeg ei ole seda muutnud, neist loetud baaskomponentidest, millest inimese elu tegelikult koos seisab (või nende puudumisel ei seisa), on erinevad sotsiaalsed suhted ellu jäämiseks endiselt küllap olulisimad, moodustades kõigele muule vundamendi, juhul muidugi, kui tegemist pole radikaalse misantroobiga.
Aga see on tõesti äärmuslik juhtum, sest ka suur üksindusevajadus ja lähedaste suhete olulisus ei ole muuseas absoluutselt üksteist välistavad. Selleks, et jagada elu, ei pea sugugi endastmõistetavalt ka elukohta jagama. Asjaolu, et keegi kogu aeg füüsiliselt su kõrval on, ei kõnele tingimata kvaliteedist, vaimne ja emotsionaalne vahemaa on füüsilisest palju raskemini talutavamad.
Muidugi ei tohi lasta ühisosa liiga õhukeseks kuluda, aga ma ise olen alati olnud pigem arvamisel, et pidevast füüsilisest kohalolekust olulisem on emotsionaalne kohalolek ja et seda on vaat et lihtsamgi elus hoida mõningase distantsi olemasolul.

Endaga peab rahujalal olema jah. Ja eelkõige iseenese seltskonda peab oskama kahtlemata nautida, mitte lootma, et keegi teine su eksistentsi mõtestab. Ent…
Kui paljusid oma elu kõige hinnalisematest ja kõige suurematest, neist romaaniväärilistest hetkedest oleme kogenud ihuüksi? Ning kui paljud neist on olnud jagatud hetked?

Tatraküpsised 
(allikas: Nami-nami)

125 g võid
75 g suhkrut
1 muna
150 g tatrajahu
1 tl küpsetuspulbrit
100 g sarapuupähkleid või mandleid

Hõõru või ja suhkur vahule, lisa muna ja vahusta edasi. Lisa küpsetuspulbriga segatud tatrajahu ning siis hakitud pähklid või mandlid.
Sega ühtlaseks, vormi tainast väikesed pallikesed ning tõsta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Suru kahvliga lamedamaks ja küpseta 180-kraadises ahjus 15-20 minutit.

Need on muuseas väga head küpsised. Olen vahepealse aja jooksul katsetusi alternatiivsete jahudega jätkanud ja hiljuti leidsin isegi ühe toorkoogi, mis väärib koogi nime. Hakka või oma sõnu sööma! Aga sellest edaspidi